Lille foirtekjille
» Etusivu » Lille foirtekjille

Lille foirtekjille

(Pieni tulitikkutyttö)
Eedu werkalmekens koldem; lumee vaimad od ehel algadul himletsa; eedu annuens
losein ilde, väresannuens aftos. Pakkennes od mosdues stepellad gatul köhe
lillejille hattetak od jalekitak.
     Heinel eedunnun wer doflij jalessem khotestem vol koddeissem, van dijest
ain storree lodettuee eedu! Doflij eedu nee storrij; heines mome dijee lestait
kasuttunnun, nee storrij dij eedu, od gatuns höit rienneissem, daa kherrannijens
vanjijens ennest, jille dij halneissem maans pieel vaimettannun; endree dofleem
hes ain värmesjent leidu, endren vottu endeelem noogen boikke; hes seidu, et hes
öntait kasuttae doflee lunnelet stelles ais endest sie lasjijee.
     Lillejille stepellad envarden belgini, hellini jalinim, sjej eedu
vildemmuest werim sinbunnij; rehnes enliines heinel eedu matset foirtekijee, od
kesessem hes heldu oktee foirtekbunttee; ain värnoogen heinelt valsens taidem
soppadennun, ain värnoogen heineel es oktee pennee datjadennun; näleissem od
koldeissem stepellad lillerug gatul. Föddigetat hes vietsug! Lumhinglennij
vaimellad heines lekijens, keldijens hoosijens pieel; hoosij nee söötleket
kryllellad jillens peeltakkuekken, van saresueem jille werim ain uumad.
Vennekken aknekken glanssad kantlojens flemmij, od kak gatul duffad soollenne
haankeresdoens duffus; eeduhai väresannuens aftos, dee jille uumad.
     Kuelmeel, daa dommijens vältat, sjejest ender eedu endree lekemma gatuns
vierrem, hes vaimehdu et sitta; väinij jalim hes veddunnun altatem, van heinee
koldemmad veel matsemmat od khoteelemmeg hes ain sillad takkes kodde. Heshai ain
seldunnun es oktee foirtekee, heshai ain siedennun es oktee klingounnekee, od
mahher heinee dettat sloinnun. Koldemhai khotemmeg eedu; eedu nillet bälerd
peensem peel, gans thond viheldu ruumeel, vaig storreinnijee reigijee
vaalesduinnun bedda bafnini od treesini.
     Heines väinij kesij eedu vildemmuest lehkomt kohmaidij. Oi, väine foirtek
dettoi nee fimsee teit! Ah jel silloim es okten teken foirtekbunttest ulvotte,
skrellehda deni seillekken od lemmetta kesijee! Hes vottu okten, rits! Mesteg de
rishad od sighad! De pallad lemlekini, segesini flemmini, nee ais väine
kantlenne heines heldeissem keseem dens lehem; dens flemme eedu derlik foir;
lillejille uumad, et hes sittae storrens ironomahjuens ennes, sjes eedu
messingomhargij; foir pallad nee sareslet od de lemmettu nee soilsennet;
wersoilsee de eedug! – Lillejille regettu ul jalim et lemmetta dijeeg, – semes
flemme sammad. Ahjus visnad vol, – heines keses eedu väine pette pallantee
foirtekee.
     Hes skrellehdu värsen teken, de pallad, de flemmad, od valguens
saavettuissem seillen, heerendu de välkkenglanssanne ais huntus; hes fleegellad
ruumeel, mesjem eedu laude setellait blinnendennens valgeni liineni od werini
poslinkärlini, ulleget summesdu keresdaid haane, sje eedu plumjini od amnokini
völlettaid; veel hundu neeg heslennet, et haane yppad plaattelt vol, stepellad
sipel takkuessem flatjal od saaved vältak köhens jillens tokko; semtait foirtek
sammad, od ain ainnee endree eedu et viede ais storre, koldem morre.
     Jille settu foireel värsen teken. Hes sittu ienneins ljuuveinnens
jollekuutsens vierrem; de eedu veel storremma od veel refsemmat sardoummaid ais
de, sjen hes viedunnun glaimuksekken lesjollet rahduinsel seldusmahel; dentrij
kantloj flemmad vehrijel deksijel, od heinee fleegad frevlennij lusjij, semens
taiennij ais dij, sjej sardoummad soppijens aknijee. Väinukke endatjad mesemmeig
kesim ylvarden – semtait foirtek sammad; dentrij jollekantloj höidu höidemmatat
od höidemmatat, hes viedu, et dij eedu wersegesij tsiernej, okte vaimad od
viirdu leken foirkurven hefennuens pieel.
     »Teit noogen sordae!« ymeldu lillenne jille, gans rehhen mumme, nille ves
eedunnun heineel fims od ves eedu teitul volsordant, skaasavedennun: tsiernans
vaimeim voollae soule höivar, Emlens tokko.
     Jille skrellehdu veeleg foirtekeni morrekken, de viidu hierueel valguee od
mit valguee stendu rehhen mumme wersegeslet od shunlekelet, lendumlet od nee
laiflekkuee datjanlet.
     »Mumme!« huudu jillenne, – voj, vot meinen daines mekken! Me snendam et dan
eeden vollen sel foirtek sammae, vollen ais lemenne ahjus, sares haankeresdos od
storre, ljuuvlek jolletredde!" Od jille skrellehdu noppet foireel ien foirtekij,
sjej bunttes veel eedu, hes vaalad helda mummen lehemmem; od stelles foirtekij
glanssad friesdumemmat ais valles valgeinletem.
     Mumme ain värtait enne vietsunnun nee storretat od sarestat; hes vottu
jillen keslekkepijeelem od lufdues od shunnues dij gliidu höidueel; od diel ain
ennem eedu koldem, ain näl, ain leiden, – dij eedu Emlens tokkom.
     Van varsem sittu kuelmes, dommens seillens vierrem, lille, bunkindenne
jille, smeelne ulijellem – hes koldemetsunnun od sordunnun rehnens annuens
loseinnet ildet. Väresannuens vares valgetsu lilleel volsordainneel, ves
foirtekij femlessem sittu; okte buntte eedu lehkomt loppesi asd foirettaid. Hes
vaalesdavennun lemmetella, ikhij seidu; ainneg värnoogen snendu, mes
ljuuvennuijee hes viedunnun, mes shunnues hes od rehhen mumme stepehdunnun
väresannuens lufdueel!

Sanat: H.C. Andersen
Käännös: Jouni Kähkönen 29.11.2007, 15.5.2010, 29.12.2011, 1.1.2021