Eedu werkalmekens koldem; lumee vaimad
od ehel algad ul mosdetsa; eedu annuens
losein ilde, väresannuens aftos.
Pakkennes od mosdues stepellad gatul
köhe lillejille hattetak od jaleketak.
Heinel wer doflij jalessem eedunnun
khotestem vol koddeissem, van dijest ain
storree lodettuee eedu! Doflij eedu nee
storrij, heines mome dijee lestait
kasuttunnun, nee storrij dij eedu, od
gatuns höit rienneissem, daa
kherrannijens vanjijens ennest, jille
dij halneissem maans pieel
doplöstadennun; endree dofleem hes ain
värmesjent leidu, endren vottu endeelem
noogen boikke; hes seidu, et hes öntait
kasuttae doflee lunnelet stelles ais
endest sie lasjijee.
Lillejille stepellad envarden
belgini, hellini jalini, sjej eedu
vildemmuest werim sinbunnij; rehnes
enliines heinel eedu matset foirtekijee,
od kesessem hes heldu oktee
foirtekbunttee; ain värnoogen heinelt
valsens taidem soppadennun, ain
värnoogen heineel es oktee pennee
datjadennun; näleissem od koldeissem
stepellad lillerug gatul. Föddigetat hes
vietsug! Lumhinglennij vaimellad heines
lekijens, keldijens hoosijens pieel;
hoosij nee söötleket kryllellad jillens
peeltakkuekken, van saresueem jille
werim ain uumad. Vennekken aknekken
glanssad kantlojens flemmij, od kak
gatul smellad soollenne haanekeresdoens
duffus; eeduhai väresannuens aftos, dee
jille uumad.
Kuelmeel, daa dommijens veltat,
sjeist ender eedu endree lekemma gatuns
vierrem, hes vaimehdu et sitta; väinij
jalim hes veddunnun altatem, van heinee
koldemmad veel matsemmat od khoteeleg
hes ain sillad takkes kodde. Heshai ain
seldunnun es oktee foirtekee, heshai ain
siedennun es oktee rounsailee, od mahher
heinee dettat sloinnun. Koldemhai
khotesseg eedu; eedu nillet bälerd
peensem peel, gans thond bluffad
ruumeel, vaig storreinnijee reigijee
vaalesduinnun bedda bafnini od
treesini.
Heines väinij kesij eedu
vildemmuest lehkomt kohmaidij. Oi, väine
foirtek dettoi nee fimsee teit! Ah jel
silloim es okten teken foirtekbunttest
ulvotte, skrellehda deni seillekken od
lemmetta kesijee! Hes vottu okten, rits!
Mesteg de rishad od sighad! De pallad
lemlekini, segesini flemmini, nee ais
väine kantlenne heines heldeissem keseem
dens lehem; dens flemme eedu derlik
foir; lillejille uumad, et hes sittae
storrens ironomahjuens ennes, sjes eedu
messingomhargij; foir pallad nee
sareslet od de lemmettu nee soilsennet;
wersoilsee de eedug! – Lillejille
regettu ul jalim et lemmetta dijeeg, –
semes flemme sammad. Ahjus visnad vol, –
heines keses eedu väine pette pallantee
foirtekee.
Hes skrellehdu värsen teken, de
pallad, de flemmad, od valguens
saavetteissem seillen, heerendu de
troushunlek ais huntus; hes fleegellad
ruumeel, sjes eedu laude setellait
blinnendennens valgeni liineni od werini
poslinkärlini, ulleget summesdu
keresdaid haane, sje eedu plumjeni od
amnokini völlettaid; veel hundu neeg
heslennet, et haane yppad plaattelt vol,
stepellad sipel takkuessem flatjal od
saaved vältak köhens jillens tokko;
semtait foirtek sammad, od ain ainnee
endree eedu et viede ais storre, koldem
morre.
Jille settu foireel värsen teken.
Hes sittu ienneins ljuuveinnens
jollekuutsens vierrem; de eedu veel
storremma od veel matsemmat sardoummaid
ais de, sjen hes glaimuksekken lesjollet
viedunnun rekel seldusmahel; dentrij
kantloj flemmad vehrijel deksijel, od
heinee fleegad frevlennij lustij, semens
taiennij ais dij, sjej sardoummad
soppijens aknijee. Väinukke endatjad
mesemmeig kesim ylvarden – semtait
foirtek sammad; dentrij jollekantloj
höidu höidemmaal od höidemmaal, hes
viedu, et dij eedu wersegesij tsiernej,
okte vaimad od viirdu leken foirkurven
hefennuens pieel.
»Teit noogen sordae!« ymeldu
lillenne jille, gans rehhen mumme, nille
ves heineel fims eedunnun od ves eedu
teit ul volsordant, skaasavedennun:
tsiernans vaimeim voollae soule höivar,
Emlens tokko.
Jille skrellehdu nent foirtekeni
morrekken, de viidu hierueel valguee od
mit valguee stendu rehhen mumme
wersegeslet od shunlekelet, lendumlet od
nee laiflekkuee datjanlet.
»Mumme!« huudu jillenne, – voj, vot
meinen daines mekken! Me snendam et dan
eeden vollen sel foirtek sammae, vollen
ais lemenne ahjus, sares haanekeresdos
od storre, ljuuvlek jolletredde!" Od
jille skrellehdu noppet foireel ien
foirtekij, sjej bunttes veel eedu, hes
vaalad helda mummen lehemmem; od stelles
foirtekij glanssad friesdumemmat ais
valles valgeinletem.
Mumme ain värtait enne vietsunnun
nee storretat od sarestat; hes vottu
jillen keslekkepijeelem od lufdues od
shunnues dij gliidu höidueel; od diel
ain ennem eedu koldem, ain näl, ain
leiden, – dij eedu Emlens tokkom.
Van varsem sittu kuelmes, dommens
seillens vierrem, lille, bunkindenne
jille, smeelne ulijellem – hes
koldemetsunnun od sordunnun rehnens
annuens loseinnet ildet. Väresannuens
vares valgetsu lilleel volsordeleel, ves
foirtekij femlessem sittu; okte buntte
eedu lehkomt loppeel asd foirettaid. Hes
treddavennun lemmetella, ikhij seidu;
ain värnoogen snendu, mes ljuuvennuijee
hes viedunnnun, mes shunnues hes od
rehhen mumme stepehdunnun väresannuens
lufdueel!
Sanat: H.C. Andersen
Käännös: Jouni Kähkönen 29.11.2007, 15.5.2010, 29.12.2011