1. Mij barnij lillij riennai nud Betlehemens meintsereel. Dains valgus, Jeesus, glanssa shell, so jollelufdus veinel em. 2. Dains lehtat koddei dänseissem sangeissem semt lufdeissem. Mij daines shierij, prourijeg nud dainen shied jernetat. 3. Ner heerand testat hefennest volkoddun hefens valguest, shiend ikhijelt nil bafnukij od sluuftuprukens oslukij. 4. Oi Jeesus, barneins fensenne, nud alda meijee lillijee od helda meijen bliefues, villendues, laiflekkues. 5. Dint olte valles värsestem dan votten hollen meijestem, so et ain meijent ersounne volvottoi vettens armuee. 6. Nud lehem sangei meintseree od veel mij, Jeesus, vaisdai dee: Shell enkerd meijen oltennen hefennes dänsa lufdeissem.
Sanat: Hans Adolf Brorson 1732. Soom. Väinö Kantele 1911. Verrenbokeel 1938.
Käännös: Jouni Kähkönen 27.11.2010