1. Oif, oif nud hollij olte, oif leidnij hardlekij, vattfebri meines melle ailt sorroje? Meins lehell Jeesus ärha, vaig fetzen klippae, ain skarem sel, ja ärem shelnessemha. Vaig raivoj' harde weiter, ain hollee stellenneq, vaig deppuijens ailtij vahdojei allennet, ain raskua kae klippos meines fahhe. 2. Ain klippos meines lainna, van kestae drientat, vaig maa od hefenn' luussoj' oltensemme. Ah, ansteit, stelles ansteit de klippos raskuad ersounnens sindeins daggoee doujeissem. Meins henge dess nud huilae, dess whiesem, deadem ja od skarem ain, vaig raivai hados od fosennok. Ja skarem ain, gans ärem shelnessemha. 3. So blesleket heins shelness ja ärem allennet, od denlad, vattelt denlad, sheldenneteq. Ja bliefnens rounde prestem den mahdum kasetta, ed' beetzens kausel nillet äre Jeesus. Meins beetz em sollen Kristus, sur nil bleslekkuens, lufduens, whiesnens meines dri nud od allennet. Od dest ja dänsam Goddee meines oltait.
Sanat: Ainnafaid, soom. O. H. Jussila
Käännös: Jouni Kähkönen 16.2.2007